Lisa hinnateavitus

Majandusest ja krematistikast – kuidas tekib ja kuhu kaob rikkus

Avaldatud Jaana kategoorias Maailmast, Kogu uudisvoog või 22.02.2022
Kulla hind (XAU-EUR)
1 738,59 EUR/oz
  
+ 4,85 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
20,60 EUR/oz
  
+ 0,21 EUR

Kuula artiklit:

 

“Seda, et piiritu omakasu mõjub halvasti moraalile, teadsime alati. Seda, et see mõjub laastavalt ka majandusele, õpime alles nüüd…”

Theodore Roosevelt

 

Adrian Bachmann
Adrian Bachmann

 

Käesoleva kirjutise eesmärk on avada majanduse põhiolemus, eristades majandust nähtusest mida nimetatakse krematistikaks. Krematistika on Vana-Kreeka majandusfilosoofilise mõtte põhimõiste, mis seletab majandussüsteemide kriiside ja kokkuvarisemiste süvapõhjusi ebaeetilise ja ebaefektiivse rikkuse jaotumuse tõttu.

Majanduse möödapääsmatusest

Majanduspoliitika, majandusfilosoofia, majandusteooria, majandusarvestus, majandusajalugu, majandussotsioloogia, majandusantropoloogia… Terve maailm on otsast otsani majandust täis. Loetelu majanduse teoreetilistest käsitlustest näikse olevat lõputu ning keeruline on leida valdkonda, mis kõnetaks rohkem inimesi vahetumal viisil, kui majandus seda teeb.

Küsigem korra endilt, kui sageli kuuleme kaaskodanikke arutlemas kirgliku siseveendumusega keemia, semiootika, astrofüüsika, sotsioloogia või mõne muu akadeemilise distsipliini olemuse üle? Seejärel võrrelgem, mitu korda oleme olnud tunnistajaks mõttevahetustele teemadel, kuidas toimib majandus ning… kuidas see toimima peaks? Tõenäoliselt ületab viimati mainitud kogemus eelnevad arvukuse poolest kordades.

Krematistika on tegevus, mille käigus reaalseid vaimseid või füüsilisi väärtusi ei looda, mis väljendub selles, et inimlikult kasulikku infovälja krematistilise tegevusega ei kasvatata.

Miks on see sedasi? Milles peitub majanduse unikaalsus, mis meid selle seaduspärasid avastama, nende üle arutlema, sõnelema ning pahatihti ka tülitsema kutsub?

Majanduse teeb kordumatuks asjaolu, et see on nähtus, mis paikneb abstraktse ja praktilise, teoreetilise ja rakendusliku, humanitaaria ja reaalia, teaduse ja kunsti, individuaalse ja kollektiivse koolmekohas. Majandus on ühtaegu nii mõtlemis- kui tegevusväli, kontemplatsiooni ja aktsiooni objekt. See on inimeseks ja inimkonnaks olemisest lahutamatu fenomen, milles isekad ja isetud motiivid ning individuaalsed ja kollektiivsed huvid kord põrkuvad, kord põimuvad.

Küsimusele, “mis on majandus,” on võimalik vastata nii ühest lausest koosneva aforismi kui mitmeköitelise magnum opuse abil. Käesoleva mõtiskluse ambitsioon jääb nende kahe pürgimuse vahepeale. Siinkirjutatu eesmärgiks on määratleda majanduse olemus, eristades seda aastatuhandeid majandusega kaasnenud nähtusest, mida kutsutakse krematistikaks.

Kui rantjee sissetulek seisneb tema omanduses oleva rikkuse kasutusõiguse välja rentimises, siis krematistika seisneb spekulatsioonis, mis kasutab ära majandustegevuse käigus turgudel paratamatult tekkivat väärtuste kõikumist.

Tõsiasi, et kaasaegne majandusteooria on “krematistika” kui varemalt aastatuhandeid majandusfilosoofia põhimõistete hulka kuulunud termini täielikult unustanud, selgitab parimal viisil, kuidas oleme jõudnud anormaalsesse reaalsusesse. Punkti, kus maailma 2156 miljardäri omavad rohkem vara kui planeedi 4 600 000 000 elanikku, kus ülemaailmne võlakoorem ületab kordades maailmas eksisteerivat rahamassi, kus aktsiaturud teevad ajaloolisi rekordeid ajal, mil oleme tunnistajaks ajaloo ühele suurimale majanduskriisile.

Defektsete majandussüsteemide kollaps järgib enamasti kaskaadi: moraalne pankrot, intellektuaalne pankrot, finantsiline kollaps, reaalmajanduse lagunemine. Muster kordub süsteemselt, sõltumata sellest, kas pankrotistuvaks majandussüsteemiks on feodalism, merkantilism, kommunism, kapitalism, neoliberalism või mõni muu hingusele läinud või veel sündimata “ismidest”. Amneesia majandusfilosoofia teoreetilistest põhialustest annab märku sellest, et oleme jõudnud majandussüsteemi metakriisi teise faasi, tõenäolisemalt aga teise ja kolmanda faasi piirimaile.

Majandus on ühtaegu nii mõtlemis- kui tegevusväli, kontemplatsiooni ja aktsiooni objekt. See on inimeseks ja inimkonnaks olemisest lahutamatu fenomen, milles isekad ja isetud motiivid ning individuaalsed ja kollektiivsed huvid kord põrkuvad, kord põimuvad.

Käesoleva kirjutise esialgne versioon ilmus esmakordselt mõne aasta eest, olles ajendatud globaalse finantskriisi järellainetusest ning taotlusest visandada majanduskriiside sügavamaid aluspõhjusi. Kuna majanduse ja krematistika põhitõed ei ole ajas muutunud ning majandussüsteem, milles elame, on jätkusuutmatutes süvatrendides üksnes edasi kulgenud, siis on mõtisklus toodud lugejani pisut täiustatud kujul. Seega, mis asi on majandus? Ja mis asi on krematistika?

Majandusest, tööst, väärtusest ja informatsioonist…

Majandusteadust enamikus euroopa keeltes tähistava sõna “ökonoomika” päritolu peitub kreeka sõnades oikos ja nomos ehk maja ja seadus.  Oikonomia tähistas kreeka mõtlemises algupäraselt igasugust mõistuspärast tegevust, mille eesmärgiks oli eluks vajalike materiaalsete väärtuste loomine ja valitsemine.

Kuigi eesti keel ei kuulu indoeuroopa keelkonda, on ka eesti keelde kandunud majanduse kreekapärane morfoloogia. Sellest nähtub, et majandus seondub majapidamisega, mis võimaldab endasse kätketud põhimõtteid laiendada väljapoole koduse majapidamise piire nii kogukondlikule, riiklikule kui rahvusvahelisele tasandile. Ent mis on ikkagi see universaalne “miski”, mis kõiki partikulaarseid majandamise tasandeid üheks universaalseks tervikuks ühendab?

Oleme jõudnud anormaalsesse reaalsusesse. Punkti, kus maailma 2156 miljardäri omavad rohkem vara kui planeedi 4 600 000 000 elanikku, kus ülemaailmne võlakoorem ületab kordades maailmas eksisteerivat rahamassi, kus aktsiaturud teevad ajaloolisi rekordeid ajal, mil oleme tunnistajaks ajaloo ühele suurimale majanduskriisile.

Sõltumata sellest, kas majandustegevuse objektiks on kodu, kogukondlik või riiklik majapidamine, seisneb majanduse olemus alati väärtuste loomises. Väärtuste loomine on aga nähtus, mida kutsutakse tööks.

Tööd võib mõista protsessina, milles energia sihipärase kasutamise kaudu toimub informatsiooni juurde tootmine kvantiteedi muundamisel kvaliteediks. Selline käsitlus hõlmab igasugust tootmist ja teenindamist, mis lisavad füüsilises maailmas olemasolevale omadusi, mida majandusteooria nimetab “lisaväärtuseks”. Töö määratlemine väärtusliku informatsiooni loomisena on võti, mis avab muuhulgas vaimse ja füüsilise töö ühisosa, kuna mõlemat on võimalik nimetada tööks vaid tingimusel, et need toodavad informatsioonilist lisaväärtust kas ainelisel või ideelisel kujul.

Mõistes töö objektina lisaväärtuse loomist ja lisaväärtuse loomise all inimlikult relevantse infovälja laiendamist, on võimalik mõista ka selliste nähtuste nagu tööjaotuse ja kaubavahetuse mõtet.

21. sajandil oleme jõudnud punkti, kus esimest korda inimkonna ajaloos ületab finantsmajanduse käive rohkem kui kümnekordselt planeedi reaalmajanduse koguprodukti.

Kui nelja kartuli kasvatamine on energeetiliselt (kvantitatiivselt) samaväärne kahe kartuli ja kahe sibula kasvatamisega, siis informatsiooni (kvaliteedi) mõttes on teine tegevus väärtuslikum. Ometi nõuab kvalitatiivselt diversiteetsem resultaat ka diversiteetsemat informatiivset sisendit ehk laialdasemat tööjaotust, mis hõlmaks endas mitte ainult kartulikasvatamise, vaid ka sibulakasvatamise otstarbeks tarvilikku informatsiooni ehk oskusi.

Me näeme, et sellisel viisil lisaväärtuse kasvatamine – intensiivse iseloomuga majanduskasv – seisneb alati tootmissisendi informatsioonivälja suurendamises. Tänapäeval kutsutakse seda “informatsiooniühiskonnaks”, “intellektuaalseks kapitaliks”, “teadmistepõhiseks majanduseks” või mõnel muul viisil. Kuid olenemata sellest, kas informatsioonilise sisendi laiendamise resultaadiks on informatiivselt suuremat lisaväärtust kandvad mikrolülituse topoloogiad, paremad programmialgoritmid või diversiteetsem juurviljasortiment, on alati tegemist olemuslikult ühe ja sama (majandus)nähtusega.

Defektsete majandussüsteemide kollaps järgib enamasti kaskaadi: moraalne pankrot, intellektuaalne pankrot, finantsiline kollaps, reaalmajanduse lagunemine.

Efektiivne kaubavahetus ja turg on nähtused, mida ei ole võimalik lahutada tööjaotusest, ja tööjaotus on midagi, millel puuduks mõte ilma kaubavahetuse ja turgudeta. Kui tööjaotus võimaldab suurendada kasuliku infovälja absoluutväärtust, siis kaubavahetus suurendab majandussubjektide isiklikku infovälja ehk rikkust, võimaldades neil sedaviisi kasvanud absoluutväärtusest osa saada.

Üha spetsiifilisema tööjaotuse teel üha suurema rikkuse kasvatamine on piiratud ennekõike küberneetika seaduste poolt. Kuna inimene ei suuda teatud piirist alates enam keerulisi protsesse kontrollida, siis sellest tulenevalt hakkab (majandus)süsteem teatud keerukuse astmest alates töötama üha ebaefektiivsemalt, kuni jõuab punktini, kus tööjaotuse veelgi keerulisemaks muutmine mitte enam ei suurenda, vaid hakkab tänu mürale iga uue spetsialiseerituse astme lisamisega vähendama absoluutset koguväärtust.

Mis on krematistika?

Krematistika kujutab endast tegevust, mis võib esineda igas majandusruumis, mis on piisavalt keerukas ja on omandanud seeläbi teatud lisaväärtuse loomise taseme. Krematistika on tegevus, mille käigus reaalseid vaimseid või füüsilisi väärtusi ei looda, mis väljendub selles, et inimlikult kasulikku infovälja krematistilise tegevusega ei kasvatata. Kui majanduslik ehk ökonoomiline tegevus on suunatud alati majandusliku rikkuse ehk inimlikult relevantse infovälja objektiivsele suurendamisele, siis krematistiline tegevus seisneb juba loodud majandusliku rikkuse subjektiivselt suuremas omandamises.

Õhtumaade mõtteloos peetakse krematistika mõiste autoriks Aristotelest. Aristoteles käsitles krematistikat ökonoomikaga parasiitlikus suhtesüsteemis oleva nähtusena, kuna krematistiline tegevus vastab nii ökoloogias kui ökonoomikas täielikult parasiitliku süsteemi kolmele põhitingimusele. Esiteks – ta vajab elamiseks teist organismi, mille elujõust toitumine nõuab temalt erakordselt ebavõrdset energiakulu. Teiseks – krematisti tegevusest ei saa peremeesorganism (ökonoomika-majandus) mingisugust kasu. Kolmandaks – krematistliku organismi tegevus kahjustab peremeesorganismi ning juhul kui parasiitlik organism ei suuda leida peremees-organismiga toitumislikku tasakaalupunkti, päädib see paratamatult peremees-organismi surmaga.

Sõltumata sellest, kas majandustegevuse objektiks on kodu, kogukondlik või riiklik majapidamine, seisneb majanduse olemus alati väärtuste loomises. Väärtuste loomine on aga nähtus, mida kutsutakse tööks.

Krematistikat aetakse tihtipeale segi rantjeelusega, kuid see on mõneti ekslik. Mõlemad tegevused seisnevad küll rikkuse kasvatamises, ilma et rantjee või krematist inimlikult relevantset infovälja ise kasvataks (ehk töötaks), kuid kui rantjee sissetulek seisneb tema omanduses oleva rikkuse kasutusõiguse välja rentimises, siis krematistika seisneb spekulatsioonis, mis kasutab ära majandustegevuse käigus turgudel paratamatult tekkivat väärtuste kõikumist. See on tegevus, mille edu on alati suhtestatud ajalise teljega ning mis ise ei kasvata lisaväärtust.

Aristoteles võttis krematistika olemuse kokku majandusfilosoofias kuulsaks saanud näites, mille peategelaseks on Mileetose natuurfilosoof Thales.

Kuna Thales olevat terve elu pühendanud isetul viisil filosoofiliste küsimuste üle juurdlemisele, heitsid Mileetose elanikud mõtlejale ette, et tema tegevus ei olevat väärtuslik, kuna Thales ise selle arvelt ei rikastuvat ning oleks ta selleks vaid võimeline, oleks ta juba ammu oma teadmisi isikliku varakuse suurendamise eesmärgil kasutanud. Nimelt oli Mileetos Väike-Aasia rannikul paiknev edukas kaubalinn, mille eetose oluliseks komponendiks oli jõukuse kogumine. Selle tõttu nõudsid Mileetose elanikud ka Thaleselt, et viimane tõestaks oma tarkuse tõesust, demonstreerides, et see on kõlbulik ka rikkuse kasvatamiseks. Soovides näidata oma teadmiste universaalsust, võttis Thales väljakutse vastu.

Kui tööjaotus võimaldab suurendada kasuliku infovälja absoluutväärtust, siis kaubavahetus suurendab majandussubjektide isiklikku infovälja ehk rikkust, võimaldades neil sedaviisi kasvanud absoluutväärtusest osa saada.

Kuna filosoofil olid selleks ajaks omandatud üsnagi mastaapsed teadmised astronoomiast, ökoloogiast ja klimatoloogiast, suutis Thales prognoosida, et suure tõenäosusega saab järgmine suvi olema põllumajandusliku tegevuse seisukohalt erakordselt soodus. Lähtudes kindlast veendumusest võttis Thales kõik oma säästud ning rentis terveks aastaks talviste tariifide alusel enda omandusse kõik Mileetose oliiviõli pressid.

Suve saabudes leidiski Thalese prognoos kinnitust ja oliivisaak oli tõepoolest seninägematult rikkalik. Ent talumeestel polnud võimalik oliiviõli villida, kuna kõik oliivipressid olid kuni järgmise talve alguseni Thalese käsutuses. Seejärel asus Thales talunikega läbirääkimistesse ja rentis oliivipressid omakorda välja, kuid seekord juba erakordselt kõrgete hindadega. Sellisel viisil toimides sai Thalesest kõigest aastaga üks Mileetose rikkamaid mehi. Mõistes, et tegemist on pelgalt ebaeetilise trikiga, olevat Thales andnud kogukonnale nendelt kelmusega petetu tagasi ning pühendunud taas filosoofiale ja teadusele – teiste sõnadega inimlikult relevantse infovälja kasvatamisele ehk tööle.

Aristoteles esitas loo Thalesest, et näitlikustada krematistika olemust. Selles ettevõtmises tuleb Aristotelese meisterlikkust taas kõrgeks tunnistada, kuna Thalese teguviis ei erine olemuslikult millegi poolest sellest, mida kujutavad endast digitaliseeritud spekulatiivsed finantsturud 2500 aastat hiljem. Näites on olemas kõik komponendid – spekulatiivsus, isikliku rikkuse kasvatamine, ajalise telje kriitilisus, tegeliku rikkuse kasvu puudumine, destruktiivsus ja isiklik ahnus. Tegelikult ei istutanud Thales ju ise ühtegi oliivipuud, ei valmistanud ühtegi oliivipressi, ei mõelnud välja ühtegi intensiivsemat villimismetoodikat ega rikastanud tegelikult mitte kedagi peale enda.

Krematistika tänapäeval

Kes soovib sügavamalt mõista 21. sajandi globaalmajanduse kriisi põhjusi, peaks enne globaalmajanduse arhitektuuri süvenemist mõtlema Aristotelese majandusteooriale ning Thalesele ja oliivipressidele. Kui Thales mõistis, et tema tegutsemine ei kujutanud endast tegelikult majandustegevust, vaid oli kõigest odavaks trikiks, millel oli ühiskonna jaoks erakordselt kõrge hind, siis 21. sajandil oleme jõudnud punkti, kus esimest korda inimkonna ajaloos ületab finantsmajanduse käive rohkem kui kümnekordselt planeedi reaalmajanduse koguprodukti. Kui planeedi SKTd (ehk päris kaupade ja teenuste käivet ning investeeringuid) hinnati 2019. aastal ligilähedaselt 87 triljoni dollari vääriliseks, siis finantsturgude aastakäive on ületanud kvadriljon (1000 triljonit) dollarit.

Situatsiooni, kus krematistiline finantsmajandus on nüüdseks kasvanud täielikult üle seda kandva reaalmajanduse objektiivsete väärtuste loomisvõime piiride, kutsutakse globaalmajanduse tagurpidi pööratud püramiidiks.

See on kvadriljon dollarit mitte miskit, mis on ilma globaalse finantsarhitektuuri reformita tirimas kogu planeedi reaalmajandust depressioonitsüklisse. Seda selle tõttu, et poliitilise lobitöö tulemusena viimaste dekaadide jooksul praktiliselt kõikidest seaduslikest kammitsatest vabanenud finantsturgude poolt välja mõeldud kvadriljoni USD väärtuses finantsinstrumente nõuab tasumist, mida planeedi majandus ei ole füüsiliselt võimeline ettenähtud positsioonideks tasuma ilma finantsvarade nomineerimisvaluutade (ennekõike USA dollari) hüperinflatsioonita.

Situatsiooni, kus krematistiline finantsmajandus on nüüdseks kasvanud täielikult üle seda kandva reaalmajanduse objektiivsete väärtuste loomisvõime piiride, kutsutakse globaalmajanduse tagurpidi pööratud püramiidiks. See on püramiid, mille toimimisloogika on matemaatilise paratamatusena jätkusuutmatu ja mille kokkuvarisemine muudab järgnevate dekaadide jooksul maailmamajanduse jõujooni märgatavalt, kaotades ennekõike USA dollari primaarsuse rahaturgudel, mis hetkel püsib vaid tänu asjaolule, et alternatiivi osas ei ole maailmamajanduse põhijõud senini kokkuleppele jõudnud. Ennekõike on küsimus selles, kas dollarit asendav globaalne reservvaluuta saab tulevikus olema üks või saab neid olema mitu. See on juba tänaseks saanud geopoliitika majandusliku dimensiooni võtmeküsimuseks ja maailma suurte võimukeskuste omavaheliseks diskussiooni- ning võimalik, et konfliktiküsimuseks.

Selline on maailmamajanduse ökonoomiline ja krematistiline kontekst 21. sajandi alguses, mis on ühtlasi taustsüsteemiks, mille raames ka Eesti majanduse olukorda ning tulevikuperspektiive tasuks hinnata.  

 

Artikkel ilmus algselt uudisteportaalis Makroskoop

Lugemissoovitus Teile