Tuneesia 20 franki

Ajalugu

Tuneesia kirev ajalugu 

Ammu enne seda, kui Tuneesia majandus sai tundma 20-frangist kuldmünti, oli Tuneesia pikk ja põnev ajalugu kullaga läbi põimunud. Umbes 1100. aastal eKr koloniseerisid Foiniikia kaupmehed Tuneesia ranniku ning rajasid sinna Kartaago linna. Linnast sai suure mereimpeeriumi sõlmpunkt ja üks Vahemere mõjuvõimsamaid keskusi. Muistsete kroonikute sõnade kohaselt peeti Kartaagot tolle aja maailma rikkaimaks linnaks, mille õitseng saabus tänu ulatuslikule kulla-, hõbeda-, tina-, raua- ja orjakaubandusele.  

Kartaago legendaarsel sõdalasel Hannibalil ei õnnestunud pärast 15 aastat kestnud okupatsiooni vallutada Itaaliat ning sõdade jooksul roomlaste ja kartaagolaste vahel hävitati Kartaago täielikult. Linn ehitati uuesti üles ning liideti umbes 50. aastal eKr koos Tuneesia territooriumiga Rooma impeeriumi koosseisu, kus see sai taas üheks impeeriumi olulisemaks keskuseks.   

Pärast araablaste vallutusretke Tuneesiasse tehti Kartaago 7. sajandil taas maatasa, misjärel seda enam kunagi ei taastatud. Uueks keskuseks kujunes langenud linna lähedal asuv Tunis – praegune Tuneesia pealinn – ning sellest sai Araabia tähtis kaubanduse sõlmpunkt ja mereväebaas. Araablaste valitsemisajal, mis kestis kuni 16. sajandini, lõi Tunis õitsele ja linnast sai Sahara kullakaubanduse süda. 

Saharat läbiv kaubatee ühendas suure kullanõudlusega Vahemere maid Sahara-taguse Aafrikaga, kus seda hinnalist metalli oli külluses. Kaamelikaravanid vedasid kulla kaubanduskeskustesse nagu Tunis, kus see vahetati soola, pärlite, kanga ja muude materjalide vastu. Taolisest kaubandusest olid eriti huvitatud Hispaania ja Itaalia kaupmehed, kellel oli vaja kulda müntide vermimiseks. Mööda maad kulgev kullatee oli omal kohal kuni 16. sajandini, mil Portugali meresõitjad rajasid efektiivsemad mereteed Lääne-Aafrika ja Euroopa vahel. 

Saharat läbiva kaubanduse vähenemisel kaotasid araablased oma mõjuvõimu, mistõttu kontrolli Tuneesia alade üle saavutasid esmalt Hispaania ja seejärel Türgi valitsejad. 18. sajandi alguseks oli Tuneesiast saanud sisuliselt iseseisev riik Türgi ülemvõimu all, mida valitsesid kohalikud beid. Kõige kuulsamad beid pärinesid Husainide dünastiast, mis valitses Tuneesiat kuni 1957. aastani, kokku üle 250 aasta. Tuneesia 20-frangistel kuldmüntidel on kujutatud kahe valitseja kalligraafilist allkirja, üks neist oli bei Ali III (vermiti 1891–1902) ja teine bei Muhammad IV (vermiti 1903–1904). 

Tuneesiast saab Prantsuse protektoraat 

19. sajandil püüdis võimul olev bei turgutada Tuneesia majandust arvukate laenudega Euroopast. Saadud rahaga käidi ümber pillavalt, seda kulutati riigi infrastruktuuri, avaliku sektori projektide, sõjaväe kaasajastamise ning ka bei isiklike kulutuste peale. Kui lisada suhteliselt ebasoodsatele laenutingimustele asjaolu, et investeeringutena ei toonud see raha midagi tagasi, on arusaadav, et laenu- ja intressimaksetega jäädi hätta. 

1869. aastaks oli bei rahahädas valitsusele selge, et ainus võimalus olukorrast pääseda on kuulutada välja Tuneesia pankrot. Kontrolli Tuneesia rahaasjade üle võttis rahvusvaheline rahanduskomisjon, mille eesotsas olid Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia.  

Seega pole imestada, et pärast Tuneesia rahanduse ülevõtmist algas kolme Euroopa koloniaalriigi vahel kümme aastat kestev varjatud tüli Tuneesia territooriumi pärast. Itaalia põhjendas oma nõuet suuremate investeeringutega ning et Tuneesias elavatest Euroopa asunikest põhiosa oli tollal just itaalia rahvusest. Prantsusmaa nägi Tuneesiat oma Aafrika valduste loomuliku pikendusena, kuna see piirnes Alžeeriaga, mis oli sel ajal Prantsuse koloonia. Inglismaa, kellele kuulus Tuneesia ranniku lähedal asuv Malta saar, ei tahtnud leppida, et kontroll Sitsiilia väina üle (veetee Tuneesia ja Sitsiilia saare vahel) jääks ühele riigile. 

1871. aasta Berliini kongressil sõlmisid Inglismaa ja Prantsusmaa salajase kokkuleppe, mille järgi õiguse Tuneesiale aladele sai Prantsusmaa vastutasuks Küprose loovutamise eest Briti ülemvõimu alla. 1881. aastal ründas väike Tuneesia hõim Prantsuse Alžeeriat, andes nii Prantsusmaale ettekäände vallutada enam kui 35 000 mehe abil Tuneesia, sundides beid sõlmima kokkulepe prantslastega. Sõlmiti vaherahu, mille kohaselt bei jätkas küll riigi valitsejana, ent tema võim piirdus vaid siseasjadega, välispoliitika läks Prantsusmaa otsustuse alla ning Tuneesiast sai Prantsuse protektoraat. Itaallased, kellel oli maa suhtes omad huvid, küll protestisid, ent nad polnud valmis astuma sõjalisse konflikti Prantsusmaaga.     

Frangi kuldmüntide kasutuselevõtt elavdab Tuneesia majandust 

Esimese sammuna Tuneesia majanduse jaluleaitamiseks maksis Prantsusmaa 1884. aastal 125 miljonit kuldfranki Tuneesia riigivõla katteks. Veidi hiljem lasti koos teiste Prantsuse kuld-, hõbe- ja vaskmüntidega käibele Tuneesia enda 20-frangine kuldmünt eesmärgiga edendada kaubandust ja stabiliseerida riigi rahasüsteemi. Majandus asus taas tõusuteele, sellele aitas kaasa nii rahasüst, põllumajandussektori areng kui ka äärmiselt vajalikud investeeringud infrastruktuuri – ehitati raudteid, maanteid, sadamaid ja kaevandusi. 

Protektoraadi ajajärgul arenes jõudsalt ka ühiskondlik infrastruktuur: ehitati koole, ühiskondlikke hooneid ja haiglaid ning varustati riiki puhta veega. Ehkki Prantsuse kolooniaks olemine tõi Tuneesiale rohkesti kasu, olid Euroopast pärit uusasunikud riigis siiski eelisseisundis kohaliku rahvaga võrreldes. Selline diskrimineerimine pani aluse võitlusele koloniaalvõimu vastu, mis kulmineerus Tuneesia iseseisvumisega 1956. aastal. 

Tuneesia 20-frangised kuldmündid kuulusid Euroopa esimesse rahaliitu 

Kuna Tuneesia oli Prantsusmaa protektoraat, oli igati loogiline, et Tuneesia 20-frangiseid kuldmünte hakati vermima täpselt sama suuruse ja koostisega kui Prantsuse kuldmünte. Ühtne standard tagas selle, et kuna Prantsusmaa oli Ladina rahaliidu liige, olid ka Tuneesia 20-frangised kuldmündid vabalt vahetatavad liidu teiste liikmesriikide müntide vastu. 

Rahaliidu moodustasid 1865. aastal Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Šveits eesmärgiga kehtestada neis riikides ühisraha ja viia kuldmündid ühtsesse süsteemi. Liidu asutajaliikmed leppisid kokku, et ühtseks arveldusühikuks saab frank ning et kõik riigid vahetavad üksteise kuld- ja hõbemünte üks-ühele, olenemata sellest, millise kujunduse või kelle portreega need on. Ka hõbeda ja kulla vaheline suhe pandi paika – 4,5 grammile hõbedale vastas 0,290322 grammi kulda  ehk suhe oli 15,5 : 1. Ühtne standard hõlbustas kaubavahetust liikmesriikide vahel, mistõttu see ahvatles ka uusi riike liiduga ühinema. Ehkki  Ladina  rahaliidul  oli  mitmeid  vigu  –  mõned valitsused  otsustasid trükkida rohkem paberraha, kui eelnevalt kokku lepitud väärismetallmüntide ja paberraha suhe ette nägi –, tulenesid need kõik pigem inimeste valedest otsustest, mitte ühtsest rahasüsteemist kui sellisest.  Liit  laienes  kuni  I  maailmasõja  puhkemiseni, ametlikult  sai selle  aeg  otsa kümmekond aastat hiljem, 1927. aastal.